Silmad särama...

Enne suurt suve kohtusid uuendajad kevadhooajal viimast korda. Seekord sukeldusime koos Andres Kuusikuga põnevasse turundusmaailma. Nii nagu Andres ise nimetab, on turundus silmade säramise kunst: oluline on see, et säravad nii kliendi kui ka sinu enda silmad. Vürtsikate lugude ja näidetega koolituspäev pakkus kamaluga tarkust ja palju mõtlemisainet. Nüüd on ülesandeks tegeleda segmenteerimisega ja leida vastused nii mitmelegi olulisele küsimusule:

Millised on minu 1-2 põhisegmenti?
Millised on need motiivid, miks peaks inimesed tahtma minu toodet/teenust osta?
Milliseid vajadusi nad saavad selle tootega rahuldada?
Mida ma saan oma tootele lisada, et eristuda konkurentidest?
Milliste toodete/ teenustega kombineerimisel saavutan eriti hea sünergia?
Milliseid partnereid pean kaasama?
Kuidas saan oma klienti üllatada?
Kuidas ma julgustan oma kliente (kriitilist) tagasisidet andma?
Millistest inimestest koosneb minu meeskond?
Milliseid assotsiatsioone tahan oma tootega inimeste meeltes luua?
Milliste materiaalsete vahenditega kommunikeerin oma toote väärtusi klientidele?
Kuidas minu toote/ teenuse/ firma nimi või märk edastab minu toote väärtusi?

Koolitusel jäi kõlama koostöö tähtsus partnerite vahel, lisaväärtuse pakkumine ning vajadus pideval uueneda. Teisisõnu, ühe uuendusega pikalt ei ela: oluline on pidev uuenemine. Samuti tasub mõelda, kuidas saada oma valdkonnas parimaks. Viimaks julgustati tunnustama neid kliente, kes sulle kaebuse teevad ehk annavad tagasisidet. Tänu neile on meil midagi uut juurde õppida...

Suvel puhkame ja ootame uuendajatelt küllakutseid. Jätkame augustis internetiturunduse koolitusega. Samuti leiab esmakordselt aset Uuendajate Suvekool, kus kohtuvad uuendajad nii Valga- kui ka Tartumaalt.

Piiri veeres uudistamas...

Maikuu viimasel nädalal (27.-28. mai) seadis Tartumaa uuendajate seltskond oma suuna Setomaa suunas, et ammutada inspiratsiooni, saada uusi ideid ja nautida koosolemist Setomaa eestvedajatega. Programm oli tihe ja rikkalik tänu Hõrna Aare ettevalmistusele ning kohtumised inimestega rikastavad.
Obinitsa jõudes trehvasime külateele samal ajal, kui Riitsaare Evar just jalgrattaga oma toimetamiste juurde teel oli. Nii saimegi programmivälise võimaluse tutvuda Seto-Ateljee Galeriiga ning sealsete tegemistega. Silmailu pälvis Evari kätetööna valminud seinapapõr ehk tapeet, mis oma eheduses kindlasti ühel päeval maailma vallutab.
Rieka Hõrn pajatas parajasti renoveeritava Seto Seltsimaja tegemistest: ligi 17 aastat on tänu sellele paigale edendatud seltsielu, pärimuskultuuri ja kultuuriettevõtlust. Just siin mängiti „Taarka“ etendus ning seltsimajal on plaanis üks vägev teatrisaal hoovis püsti panna.
Obinitsa külakeskus on ehe näide sellest, kuidas endisele puhutakse uus elu sisse. Obinitsa Põhikooli sulgemise järel anti koolimajale kogukonna edendamise võtmes uus hingamine: nüüdses külakeskuses on teiste kõrval oma koha leidnud Seto Käsitöö Kogo, mis ühendab kohalikke käsitööettevõtjaid ning kolme õe tegemisi ühendav ettevõtmine Kolme Sõsara Hõrgutised. Lisaks maitsvale toidul nautimisele oli siin võimalik ka kohaliku käsitöö meisterlike saavutustega lahkuda.

Pärastlõunal viis meie tee Nopri meierei-külastuskeskusesse, kus võõrustajaks peremees Tiit Niilo ise. Reipal sammul ja sinised „haiglasussid“ jalas tutvusime meierei nind sealsete uuendustega. Kindlasti väärib mainimist lehmade heaolu ning ka lüpsivõimekust tõstev massaažihari. Rikkaliku toidulaua juures pajatas Tiit, kuidas elu edendamine Tsiistre nukas käib. Hää võimalus oli vahetada Eesti raha hää talukauba vastu - leib, juust, kohopiim - leidis tee teelistte pauna. Nopri talupood on oma olemuselt iseteenindav: kui vajalik kraam kotti pistetud, siis raha pannakse rahakasti. Siin käivad tõeliselt ausad inimesed...

Taavi Tuvikene on ehe näide sellest, kuidas ettevõtlik meelelaad on pidevalt uusi võimalusi otsiv. Vipson OÜ tegeleb vaat, et kõigega, mida ühest metsapuust teha saab. Just siin valmivad nii koduturule, aga ka kaugemale palkmajad ja palksaunad. Samuti on võimalik tellida isikupärast puitmööblit, grillsüsi ja kaminapuu hää hinnaga pealekauba.

Uusvada külas toimetab juba 6. aastat saviga Sirje Rump, kes oma kaunis ateljees (pildil) pajatas saviateljee loomise lugu. Siit võib otse laualt kaasa osta savist pisemaid ja suuremaid esemeid, nt kauni seto rahvarõivas tüdruku või hoopis värvilise kassi.
Viivika Kooser jagas meiega seda, kuidas kohalikud oskavad pidu pidada, laule laulda ja tantsusamme seade ilma ühegi eelkuulutuseta. Kohalik rahvapidu ehk kirmas saab spontaanselt õiges kohas alati ära peetud. Kohal on õiged inimesed, algab siis kui on õige aeg, kui on läbi, siis on läbi.

Majutuskohaks oli kaunis Piusa jõe ürgorus olev puhkemaja. Endisesse veskisse rajatud mahukas söögisaal võõrustas teisigi Setomaa eestvedajaid. Otse piiriülese koostöö edendamiselt naasnud Margus Timmo rääkis Setomaa Valdade Liidu loomisest, tänastest tegemistest ning edusammudest.

Teisel päeval tegime aga tagasivaate sellele, mida nägime-kogesime. Ühistes vestlustes uurisime, mida märkasime Setomaa teedel. Mõned märksõnad teistelegi:
• traditsioonide tundmine, hindamine, edasi kandmine, selle põhjal loo tegemine.
• piiriülene koostöö.
• koostöö organiseeritus, suhete rikkus (nt Setomaa Turism, Setomaa Valdade Liit, Käsitöö Kogo). Ettevõtjate ja ühenduste koostöö.
• tugevuste kaardistamine ja selle najal tegutsemine.
Eestvedajaid iseloomustab hoolivus, usk oma ideesse, jätkusuutlikkus, entusiasm, usk maaelu võimalikusesse, koostöö, oma niši leidmine.

Enne Tartumaale teele asumist külastasime Vana-Vastseliinat, kus endisesse sepikotta on rajatud keskaja elu tutvustav muuseum. Värvikatesse rõivastesse riietatud Kaja Tuul avas meile keskaja saladusi ning tutvustas linnusega seotud tulevikuplaane. Juba uuel aastal peaks uue kuue saama väidetavalt Eestimaa pikim – Piiri – kõrts.
Pärastlõunal kohtusime juba meile tuttava Jaago käsitootalu perenaise Ingaga. Nii nagu valgamaalasedki, saime taaskord oma isikliku seebi viltimist harjutada ning talu tegemistest kuulda.
Nende kahe päeva elamusi on raskegi sõnadesse panna: väärtuslik on kogemus ise. Võimalus avastada, kuidas Eestimaa erinevates nurkades inimesed toimetavad ja põnevaid asju ette võtavad.

Kirja pani Piret

Kes otsib, see leiab....

20. mail päikeselisel päeval asus 16 uuendajat avastama Tartumaad, saatjateks Ivika ja Piret ning põnevaid lugusid pajatav kulda väärt bussijuht Kalev.

Esimeseks peatuspaigaks sai Jaago Käsitöötalu Kurista külas Võnnu vallas. Perenaine Inga Talvis võttis meid vastu koduses sega-summa-suvila miljöös, seltsiks väike poja ning arvukad sääsed. Kuulasime käsitöötalu loomise lugu ning tulevikuplaane. Külalisi pani ühelt poolt imetlema pererahva avatus ja pühendumus. Teiselt poolt jäi õhku küsimus, kas kliente ja külalisi peaks ikka enda kodule nii lähedale laskma... Kaasa saime ise vilditud seebid ning õnnepisikud.

Alatskivi lossiga tutvumine algas kirstulaega söögisaalist. Perenaine Külli Mustast õhkus suurt pühendumust ning rõõmu vilja kandnud tööst. Juba sel suvel saab lossi interjöör täiesti valmis. Seal on mida vaadata ning lugusid, millest inspiratsiooni ammutada. Tähendusrikas on ka see, et loss on kunagi ehitatud suure armastuse märgiks Valgamaalt Kuigatsist pärit lossiprouale.

Plaaniväliselt hüppasime läbi Alatskivi lossikompleksi kuuluvast Looduskeskuse majast. Lastele mõeldud interaktiivne väljapanek ühe kiili (Vesineitsiku ) elust oli äärmiselt fantaasiarikas ning pakkus elamust igale eale. Valgamaa uuendajad muutusid ühtäkki silmnähtavalt lapsemeelsemaks, mida ka juuresolevalt pildilt välja lugeda võib.

Kolkja külla sõitsime juba koos Sibulatee eestvedaja Triinu Akkermanniga. Sibulatee osales sel aastal avastamata veeturismi pärlite konkursil ja pääses finaali kolme parema sekka. Kuulates võrgustiku tegusust ja selles osalejate vaimustust, tundus uskumatuna, et selline tulemus oli saavutatud vaid poole aastaga. Uuendajad küsisid paratamatult – kus on Valgamaa „sibulatee“?

Kolkja muuseumi ees ootas meid Roomaa eestvedaja Tauno Laasik, kes rääkis oma visioonist, mille kohaselt tekib Peipsi äärde pilliroosaarega ja külastuskeskusega Roomaa. Lugu oli nii värvikas ja elav, et tundus uskumatu, et Roomaad ei olegi veel olemas. Projektist ja selle vadajast õhkus positiivset hullust.

Kolkja vanausuliste muuseumi perenaine Anna tutvustas oma mahedal humoorikal moel vanausuliste traditsioone ja tavasid. Just tema oli see, kes tegi selle muuseumi elavaks. Kõigile sai selgeks, et naised on patusemad ja peavad seetõttu rohkem palvetama ning käima ikka mehe JÄREL.

Järgnes mõnus jalutuskäik läbi Kolkja küla ning visiit Eesti ühte "kallimasse külapoodi".

Õhtul võttis meid vastu Willipu Külalistemaja pererahvas. Julgemad tegid supluse Peipsis. Teised mõnulesid päikese käes ning osalesid Aare üleskutsel karurasvaseebi tootearenduse ajurünnakul.

Hommikul vaatasime tagasi, et minna edasi. Tõdesime, et nähtut ühendasid sellised märksõnad nagu:
- pühendumus;
- usk oma ideesse;
- teotahe;
- südamesoojus;
- missioonitunne;
- avatus;
- positiivne hullus;
- meedias nähtav olemine.

Viimaseks ning teise päeva ainsaks peatuspaigaks jäi Uhti Käsitöökeskus. Erinevalt Jaago Talust oli siia suudetud saada suured summad investeeringuid Euroopa Liidust. Tulemus oli igatahes vahva, kuigi higi ja vaevaga saavutatud. Perenaine Kai Paks rõhutas, et oma unistustest ja headest ideest tuleb palju rääkida, küll siis juhtuvad õiged asjad ja unistused saavad teoks. Meist jäi Uhtisse paar väikest savipoti toorikut ja rabarberikook. Kaasa saime aga elamuse ja nii mõnigi leivajuuretise.

Kirja pannud Ivika