20. mail päikeselisel päeval asus 16 uuendajat avastama Tartumaad, saatjateks Ivika ja Piret ning põnevaid lugusid pajatav kulda väärt bussijuht Kalev.
Esimeseks peatuspaigaks sai Jaago Käsitöötalu Kurista külas Võnnu vallas. Perenaine Inga Talvis võttis meid vastu koduses sega-summa-suvila miljöös, seltsiks väike poja ning arvukad sääsed. Kuulasime käsitöötalu loomise lugu ning tulevikuplaane. Külalisi pani ühelt poolt imetlema pererahva avatus ja pühendumus. Teiselt poolt jäi õhku küsimus, kas kliente ja külalisi peaks ikka enda kodule nii lähedale laskma... Kaasa saime ise vilditud seebid ning õnnepisikud.
Alatskivi lossiga tutvumine algas kirstulaega söögisaalist. Perenaine Külli Mustast õhkus suurt pühendumust ning rõõmu vilja kandnud tööst. Juba sel suvel saab lossi interjöör täiesti valmis. Seal on mida vaadata ning lugusid, millest inspiratsiooni ammutada. Tähendusrikas on ka see, et loss on kunagi ehitatud suure armastuse märgiks Valgamaalt Kuigatsist pärit lossiprouale.
Plaaniväliselt hüppasime läbi Alatskivi lossikompleksi kuuluvast Looduskeskuse majast. Lastele mõeldud interaktiivne väljapanek ühe kiili (Vesineitsiku ) elust oli äärmiselt fantaasiarikas ning pakkus elamust igale eale. Valgamaa uuendajad muutusid ühtäkki silmnähtavalt lapsemeelsemaks, mida ka juuresolevalt pildilt välja lugeda võib.
Kolkja külla sõitsime juba koos Sibulatee eestvedaja Triinu Akkermanniga. Sibulatee osales sel aastal avastamata veeturismi pärlite konkursil ja pääses finaali kolme parema sekka. Kuulates võrgustiku tegusust ja selles osalejate vaimustust, tundus uskumatuna, et selline tulemus oli saavutatud vaid poole aastaga. Uuendajad küsisid paratamatult – kus on Valgamaa „sibulatee“?
Kolkja muuseumi ees ootas meid Roomaa eestvedaja Tauno Laasik, kes rääkis oma visioonist, mille kohaselt tekib Peipsi äärde pilliroosaarega ja külastuskeskusega Roomaa. Lugu oli nii värvikas ja elav, et tundus uskumatu, et Roomaad ei olegi veel olemas. Projektist ja selle vadajast õhkus positiivset hullust.
Kolkja vanausuliste muuseumi perenaine Anna tutvustas oma mahedal humoorikal moel vanausuliste traditsioone ja tavasid. Just tema oli see, kes tegi selle muuseumi elavaks. Kõigile sai selgeks, et naised on patusemad ja peavad seetõttu rohkem palvetama ning käima ikka mehe JÄREL.
Järgnes mõnus jalutuskäik läbi Kolkja küla ning visiit Eesti ühte "kallimasse külapoodi".
Õhtul võttis meid vastu Willipu Külalistemaja pererahvas. Julgemad tegid supluse Peipsis. Teised mõnulesid päikese käes ning osalesid Aare üleskutsel karurasvaseebi tootearenduse ajurünnakul.
Hommikul vaatasime tagasi, et minna edasi. Tõdesime, et nähtut ühendasid sellised märksõnad nagu:
- pühendumus;
- usk oma ideesse;
- teotahe;
- südamesoojus;
- missioonitunne;
- avatus;
- positiivne hullus;
- meedias nähtav olemine.
Viimaseks ning teise päeva ainsaks peatuspaigaks jäi Uhti Käsitöökeskus. Erinevalt Jaago Talust oli siia suudetud saada suured summad investeeringuid Euroopa Liidust. Tulemus oli igatahes vahva, kuigi higi ja vaevaga saavutatud. Perenaine Kai Paks rõhutas, et oma unistustest ja headest ideest tuleb palju rääkida, küll siis juhtuvad õiged asjad ja unistused saavad teoks. Meist jäi Uhtisse paar väikest savipoti toorikut ja rabarberikook. Kaasa saime aga elamuse ja nii mõnigi leivajuuretise.
Kirja pannud Ivika
No comments:
Post a Comment